Täna otsustasime, et vaatamata sellele, et meil pole veel Social Security numbrit, hakkame ikkagi tööd otsima. Meie sõbrad, kes juba tööd on saanud rääkisid, et äkki on võimalik nii ka, et palka hakatakse maksma alles siis, kui SSN käes on.
Niisiis, tegime ennast hommikul ilusateks (üldiselt naudime siin seda, et võime KOLEDAD olla - ei pea meikima ja üles lööma ennast, võib ärgata ja dušitada ja märgade juustega välja joosta) - väike vahepala naistele:)
Igatahes, tegime ennast ilusateks ja läksime linnapeale. Mina käisin ringi koos Anna-Mariaga ja Krõõt ja Epp käisid koos. Astusime muudkui restoranidesse sisse, küsisime mänedzeri ja küsisime, kas neil on tööd pakkuda. Esimeses kohas kartsime, teises kohas olime juba külma närviga.
Tore on see, et kõik naeratavad ja on sõbralikud, aga üldiselt on see ikkagi võlts ja õpitud lahkus. AGA no osad inimesed on lihtsalt väga armsad, näiteks 2 jaapani vanameest, kes olid mänedzerid olid meiega hästi ausad ja ütlesid kohe, et neil pole midagi pakkuda, sest on low season ja kliente on vähe. Aga nad saatsid meid edasi ja soovisid edu ja naeratasid ja olid tõesti siiralt heasüdamlikud. Ja siis ühes kohas, kuhu sisse astusime ütlesid hostid (kes seisavad restorani ukse juures ja panevad inimesed lauda istuma), et on meie LUCKY DAY ja et oleme õiges kohas. Me ütlesime ohoh!, kas tõesti neil ongi tööd pakkuda??!!!??! Aga tuli välja, et hoopis üks mees baari ääres tahtis meile jooke välja teha...no kuna me oleme USA mõttes alaealised, siis see jäi ära. Aga mees uksel oli hästi tore ja siis me natuke pilgutasime oma ripsmeid ja naeratasime hästi palju nii võimalikult siirast naeratust, kui on võltsilt võimalik naeratada ja siis ta ütles et me tuleksime tagasi esmaspäeval. Ja meile nii üliväga meeldis see koht ja seltskond tundus tore ja hoidke pöialt, et meil õnnestuks!
Paaris kohas öeldi veel, et tulge tagasi esmaspäeval või teisipäeval, et siis toimuvad intervjuud ja osades kohtades otsitakse küll töötajaid, niiet ikka lootust veel on:)
Ja poodidesse me väga veel ei läinud, kuna seal ei saa tippi ja seega palk on väiksem.
Niiet meil on pikk nimekiri kohtadest, kuhu peame tagasi minema ja natuke on positiivset emotsiooni, aga natuke on kõhe ka.
Teistel läks ka umbes samamoodi, Epul ja Krõõdal joppas lõpuks ühe kohaga, kus nad omanikele hästi meeldisid ja nad kutsuti tagasi. Me hoiame neile täiega pöialt, aga me kõik siin korteris kardame seda hetke, kus osad meist on juba töö leidnud ja teised ikka veel meeleheitlikult otsivad.
Nüüd me oleme kõik kodus ja ravime oma väsinud jalgu ja lähme vist õhtul peole. Me polegi siin veel ööklubis käinud, aga laupäev on Hawaiil põhipeopäev!
Tegelikult saladuskatte all võin öelda, et mul väga raha pole, mida kulutada, niiet ma pean veel mõtlema, kas saan peole minna või mitte.
NB! Armsad Tartu lemmikinimesed ehk minu kursakaaslased - täna tegin pargis vaatlust ka. Vaatlesime tuviromantikat ja geimehi. Tulemused pean veel kokku võtma ja sellest tuleb siis Praktilise töö aruanne nr.13!
No comments:
Post a Comment