Dzunglimatk

Eile pidid Eesti poisid, kes siin varem ka juba käinud on meile saaretuuri tegema. Lubasid, et meil tuleb kõige ägedam päev üldse. Rentisime 2 autot. Meie tüdrukute ja Harryga pakkisime ennast kabrioletti ja hakkasime sõitma. Kodus veel arutasime, et mida peaks selga panema ja otsustasime, et kuna on nii soe ja äkki kõndima palju ei pea, siis võib panna seelikud ja plätud. Oeh, valesti otsustasime...
Sõitsime siis koos ühtede poiste tuttavate ameeriklastega ühe dzungliraja juurde. Pidime hästi kuss olema, sest rajale minek on keelatud valitsuse poolt. Ma ei saanudki päris täpselt aru miks. Hakkasime jalutama ja saime vaikselt aru, et olime väga valed jalanõud valinud. Rada oli kitsas ja mudane ja enamus aega kõndisime kõrgel mäenõlval, niiet küljel oli järsak. Grupp läks kiirelt kaheks, esimesed kiirusatsid eest ära. Nendega oli ka see mees, kes varem seal rajal käinud oli. Meie jäime omapead - 3 eesti tüdrukut, 1 eesti poiss ja 2 ameerika poissi üksi dzunglis. Nalja sai, jõudsime esimese kose juurde ja hakkasime sealt teed edasiminekuks otsima...avastasime, et kaljudel olid köied, mida mööda üles ronisime. Jah, preilid seelikutes plätude ja käekottidega.
Läksime mööda rada edasi ja see läks aina raskemaks ja raskemaks. Mingi hetk jõudsime suure kose juurde. Pidime selle kõrvalt üles ronima mööda libedaid kive, midamööda vesi alla nirises. Seal väga köisi ei olnud. Vahepeal kui alla vaatasin, siis sain aru mida tähendab surmahirm. Ma tõesti hakkasin kartma nii väga. Paljajalu libedate kivide peal. Jah, plätud olime ammu ära võtnud, kuna need ainult takistasid ronimist ja turnimist. Ahjaaa...kui kose juurde jõudsime, siis tahtsin otse kose all pilti teha, ronisime siis Krõõdaga kose alla ja saime üleni läbimärgadeks. Mul oli valge seelik seljas - valge seelik, mis hakkab väga läbi paistma, kui see märjaks saab. Ameerika poistel, kes minu taga ronisid oli terve ülejäänud tee lõbu laialt.
Sealt kosest edasi läks asi juba hulluks. Me ei teadnud, milline rada on õige ja siis läksime umbes. Ronisime läbi muda ja savi, jalad olid täitsa katki ja käte peal köitega turnimisest villid. Lõpuks jõudsime kõrgele kõrgele mäe otsa, kus meil oli levi - helistasime teistele ja tahtsime teada, kus nad ometi on. Tuli välja, et nad olid juba all auto juures tagasi, sest nägid kui me esimese kose juures ujusime ja arvasid, et me edasi ikka ei tule oma seelikute ja käekottidega. Oi, kuidas nad eksisid. Me olimegi üles jõudnud mingit valet rada pidi ja siis pidime hakkama alla tulema. Teate, kui mööda kiviseina üles ronida on veel võimalik, siis alla tulla päris võimatu. Kui mööda mudamäge üles ronida on veel võimalik, siis alla tulla saab tulla ainult pepuli ja metsiku hooga üle kivide ja juurikate. Ai!
Nii hull oli, ma jõudsin meelde tuletada kõik 911 seriaalid, kus noored jäävad ööseks metsa ja siis helikopter hakkab neid otsima ja neil pole süüa ja on külm ja halb. Tõestitõesti, nii õudne oli. Ma ei tea kui paljud teist on dzunglis käinud, aga mina ei kujutanud seda matka päris niimoodi ette. Eestis matkarajal jalutades või metsas orienteerudes on kuidagi tunduvalt lihtsam. Ei pea kogu jõuga ennast kööda kive ja muda üles vinnama ja mäest alla libisema ja kõrge terava rohuga sääred veriseks kriipima ja köieronimist harrastades peopesadesse ville koguma.
Tagasi tulime mööda metsaalust otse alla ja alla ja see oli nii järsk ja ma olin ühe plätu ära kaotanud ja teise viskasin minema ja siis olin paljajalu teravate juurikate ja okaste peal ja no olen ju täielik linnapreili, pole harjunud paljajalu ringi jooksma. Vahepeal tuli selline vihahoog peale, ma ütlesin paar väga koledat sõna, mida ma tavaliselt kunagi ei kasuta.
Ma vist ei oska oma emotsiooni edasi anda nii nagu see oli. See oli nr 2 traumaatiline kogemus minu elus.
Ahjaa...valge seelik, mu lemmikseelik. Selle viskasin täna peale pesemist ära. See oli üleni pruun. Ja katki. Piltide peal näeb see veel üsna esinduslik välja.
Meiega matkasid 2 ameerika poissi, nad olid hästi toredad ja üritasid meie tuju üleval hoida ja me õpetasime neile eesti keeles lollusi.
Kui me lõpuks 2 tundi peal teisi alla jõudsime, siis hakkasin peaaegu nutma. Terve ülejäänud õhtu oli nii halb olla.
Teised suutsid seda võtta kui seiklust ja kui ma täna selle peale tagantjärgi mõtlen, siis tõesti - see oli seiklus ja midagi, mis jääb terveks eluks meelde. Aga ma tahaks järgmine kord dzunglisse minna nii, et ma tean ette kuhu ma lähen ja saan lühikesed püksid ja tossud jalga panna ja, et inimene, kes teed teab, ei jookse mul eest ära.

Ja veel - soovige mulle õnne, mul pole tuberkuloosi. Olen üks vähestest:) Enamusel läks see sääsepunnike käe peal paiste ja nad pidid haiglas röntgenisse minema. Väidetavalt on neil tuberkuloos, aga see ei avaldu ja ei nakka.
Nädalavahetusel hakkame tööd otsima. Olen juba enamvähem välja valinud, kuhu tahan proovida. Väidetavalt on siis eestlasi see aasta ikkagi liiga palju, niiet eristuda on raske.
Aga ma olen veel optimist!

Ma igatsen teid. Igatsen teid. Tulge mulle külla palun! Luban, et korraldan teile ägedama dzunglimatka, kui mulle korraldati!