Eile ja täna olid täispikad tööotsingu päevad. Mõtlesin juba eile õhtul kirjutada, kuidas meil asi edeneb, aga ma ei jaksanud ja tunne oli nii kurb ja halb ja tahtsin koju. Kohe! Hakkasin juba mõtlema, et kuidas raha kokku saada, et New Yorki pääseda ja siis oma lennupiletid varasemaks vahetada ja teid kõiki üllatada!! Aga pärast veidikest kurvastamist läksin ma magama ja hommikul oli jälle optimistlik tunne!
Niisiis - eile oli raske tööotsimise päev. Kõigi restoranide ja kohvikute mänedzerid väidavad, et nad just 10 päeva tagasi palkasid palju inimesi ja et neil praegu pole vaja ja et on majanduslangus jne jne jne. Ja siis kui me olime jälle 20 kohas käinud ja neid variante oli aina vähem ja vähem ja tuju kadus ära ja õhtul ei tahtnud enam kellegagi suhelda ja kellelegi naeratada. Tahtsin ainult oma enda armsaid inimesi näha. Aga siiski käisime ühes Sitsiilia restoranis ja paaris seafood restos, kus otsitakse hostesse. Nendes on lootust.
Aga teate, ma olen nii nahaalseks muutunud. Ei karda enam kuskile sisse astuda ja mänedzeri küsida ja naeratades otse uurida, et kas ta ikka vajab päriselt inimesi või laseb lihtsalt application' eid täita ja paneb need siis suurde faili ja unustab ära. Ja siis suhtled seal kohapeal kõigi töötajatega ja naeratad neile võimalikult palju ja oled lahke ja armas, et nad ikka mäletaksid sind ja ütleksid, et oli jah tore tüdruk. Tegelikult see kõik ei ole võlts, sest enamus inimesi on tõesti toredad ja sümpaatsed.
Ja siis on need inimesed, kes tulevad niisama juurde ja küsivad, et kes me oleme ja kust me tuleme ja siis vanad mehed räägivad, et me saame kohe töö ja oleme ilusad ja sümpaatsed ja me ei tohi lootust kaotada. Aga nad ei ole sellised perverdid vanaonud, vaid armsad ja toredad. Ja annavad lootust!
Täna käisime suures kaubanduskeskuses Ala Moana Center, mis on umbes sama suur kui...20 viru keskust. Või 30 Viru Keskust. Igatahes suudaks seal päeva jooksul vabalt 5 korda ära eksida ja lastega sinna minnes, peaks nad ketiga enda külge aheldama. Käisime seal restodes ja otsisime tööd ja ma leidsin sellise restorani, mille teemaks on film Forrest Gump. See tundus äge ja mänedzer oli selline, et ütles iga asja peal OK, COOL! Reedel lähen sinna teisele intervjuule.

Igal pool küsitakse Social Security Numbrit ja nüüd homme lõpuks on 10 päeva möödas meie saabumisest USAsse ja julgeme minna seda taotlema. Osadele, kes läksid enne 10 päeva möödumist öeldi, et läheb 4 nädalat. Appikene, selle aja peale ma oleks näljas juba. Niiet me loodame, et kui nüüd homme lähme siis saame 7-10 päevaga kätte.

Aga siiani üks oluline õppetund, mis ma olen õppinud. Kui keegi räägib, et ta käis nt eelmine aasta kuskil, kus on nii ja naa ja nii kerge või raske tööd leida, siis see on tore küll. Aga seda ei tasu võtta puhta kullana, vaid mõelda sellepeale ka, et olukord võib aastaga olla palju muutunud. Praegu on näiteks siin majanduslangus ja paljud restod peavad töötajatest loobuma, mitte neid juurde palkama. Kohalikud, kellega me suhelnud oleme, räägivad, et eelmine aasta otsiti tõesti palju rohkem hooajalisi töötajaid abiks. See polnud üldse praegu kibestumusega kirjutatud lõik. Ma arvan praegu ikkagi, et me kõik leiame töö ühel hetkel.
Lihtsalt...elu õpetab!

Ma lähen nüüd magama. Olge paid ja olge mõnusad. Kuulsin, et teil vihma kallab. Saadan teile jälle päikest, püüdke ta siis kinni!