Eile. Täna.

Eile käisime õhtul peol. Krõõt ja Epp tutvusid bussipeatuses 2 USA poisiga, kes küsisid nende numbri ja ütlesid, et nad tunnevad siin Honolulus KÕIKI, niiet saavad meid tööotsimisel aidata. Jajah...selline tüüpiline Ameerika jutt. Aga kuna me olime eile õhtul peale tööotsinguid kõik nii masenduses ja kurvad ja planeerisime juba, kuidas hakkame 2 nädala pärast koju tagasi lendama ja sõime külmkapist kõike, mis kätte juhtus nagu masendunud tüdrukutele kohane, siis otsustasime, et lähme nende poistega peole. Neid on 2 ja meid on 5, igaljuhul anname neile tappa kui vaja.
Läksime siis nende korterisse, mis oli eriti eriti suur ja avar ja ilus. Neil oli 4 peale 4 vannituba ja rõdu kolmes küljes. Ja nad on 19-aastased poisid, kes siin õpivad ja jalgpalli mängivad. Nagu me hiljem teada saime, siis suudavad nad sellist korterit endale võimaldada sellega, et nad on kanepidiilerid. Korteri eest maksavad nad kuus 10 000 krooni nägu. Noh jah...toredad poisid küll. Aga vähemalt oli seal lõbus ja me tutvusime hästi toredate tüdrukutega ja siis veel ühe mehega, kellel on oma üritusturundusfirma ja kes ütles et võib meile tööd pakkuda. Ma olin peaaegu korralik - jõin 2 kokteili. Emme ja issi - ma tõesti ei tee kanepit ega mingeid teisi ained hoolimata sellest, et nendel poistel oli igast kraami. Uskuge siis mind, eksju!

Täna hommikul läksime Anna-Mariaga randa. Meil on siin majas all lobbys selline laud, kuhu pannakse kraam, mida keegi enam ei taha. Ja Anna-Maria sai sealt endale ilusa rohelise kummimadratsi, millega me ookeanis hullasime. Teate, praegu peeglisse vaadates tunnen ma lõpuks, et olen päris pruun. Ikka pärispäris pruun. Randid on võimsad ja ma olen nüüd uhke enda üle!
Kell 15 läksin tööintervjuule ühte Sitsiilia restorani. Jooksin sinna kohale, hingeldasin natuke ja hakkasin mänedzeriga vestlema. Ta küsis, et kauaks ma jään ja kus Eesti on ja kas ma olen varem restoranis töötanud. Rääkisime ja rääkisime ja lõpuks ta ütles umbes nii: "When you and your friend (Anna-Mariaga koos käisime seal ja tema intervjuu oli tund peale mind) first came in the my first impression was...that you fit into our restaurant. We would like to hire you as hostesses and later on as servers."
SÕBRAD, MUL ON TÖÖ!!!
Uskumatu oli neid sõnu kuulda. Igatahes oli kasu sellest, et me ennast üles lõime ja kleitides tööd otsimas käisime. See restoran on tõesti päris peen koht. Võite järgi vaadata: http://taorminarestaurant.com/
Mänedzer ütles, et neil pole praegu hostesse ja et nad loovad selle ametikoha sellepärast, et me sobiksime nii hästi. Ütles, et restoran on alati hostessi nägu ja mulje kujuneb hostessite järgi ja nad tahavad meid. See oli vist kompliment:)
Niisiis, me hakkame kordamööda tööle. Meite tööajad on õhtul 17-22/23 ja kuna me oleme kordamööda, siis u 3-4 päeva nädalas. Lisaks saame õppida serveri ametit, et kui tahame edasi areneda. No eks näis, me valetasime ka, et jääme siia 4 kuuks, kui tegelikult mina jään 2ks ja Anna-Maria üldse natuke üle kuu. Üks asi, mida me kumbki veel ei julgenud küsida oli tunnipalk. Aga siin on igal pool üsna ühesugused palgad 7-8 dollarit tunnis. Ja mõnedes kohtades saavad hostessid tipi ka. Ja süüa saab restorani kulul. Njämm...vaadake menüüd!:)
Ma ütlesin, et meil pole see Social Security kaarte ka, et numbri saame paari päeva jooksul, aga kaardid alles nädala pärast. Nii öeldi meile social security ametist, ma vist ei kirjutanudki vahepeal sellest heast uudisest:) Ta ütles, et see on väga hea. Niiet jehuuuuu!
Esmaspäeval lähme lepingule alla kirjutama.
Aga ma tahan ikkagi teisi töökoha kindlalt juurde otsida, sest hommikud on ju vabad kõik. Ja ma tahan täiega töötada ja nüüd on motivatsioon kõrgel ja tuju hea!

Kui oli minu teine päev Hawaiil ja ma hommikul hosteli hoovis pingil istusin, siis si**us lind mulle käe peale. Kogu aeg ootasin oma õnne ja tundub, et äkki see nüüd saabuski!

Oeh, tunne on hea. Nädalavahetusel sõidame vist North Shore'ile. Seal on ilus loodus ja puutumatumad rannad ja vähem rahvast ja teine elutempo. Ootan juba seda. Ja kõige rohkem ootan, et saaksin tööle hakata ja raha teenida.

Peale tööintervjuud premeerisin ennast Chocolate Chip Mint Mocha Frappucinoga Starbucksist. Mmmmm...see jook/magustoit on mu lemmik kaloripomm ever!
Aaa ei...ma eksin! Emme ja Liisu - teie koogid ja hõrgutised on mu lemmik kaloripommid ever ja neid ma igatsen vägavägaväga palju rohkem kui te oskate ette kujutada!