Tere, armsad.

Hakkasin vahepeal mitu korda blogi kirjutama, aga iga kord segas miski vahele või siis lihtsalt näpud ei tabanud üldse klaviatuuri niimoodi, et teil oleks huvitav lugeda. Nüüd üritan uuesti.

Alustan siis kohe sellest, mis kõige rohkem kurvastanud on viimasel ajal. Lisaks sellele, et teie nii kaugel olete. Anna-Maria käis selles ilusas rannaäärses restoranis Shorebird pabereid täitmas ja tuli välja, et me ikkagi ei saa serveritena alustada. Peame alguses olema jällegi hostessid ja siis millalgi äkki (sest ameeriklased on ju nii konkreetsed) on võimalik serveriks saada. Ja süüa ka seal tasuta ei saa, on jällegi oma töötaja allahindlus 50%. Anna-Maria seda ei jõudnud küsida, et kas nad hostessitega tippi jagavad, aga ma kahtlen selles. Seda tehakse vähestes kohtades ja Shorebird tundub selle jaoks liiga suur koht olevat. Niisiis kurvastasin üks õhtu väga põhjalikult ja mõtlesin, et appikene, millal ma ükskord saan selle siiasõitmiseks laenatud raha tagasi maksta, et oleks natuke meelerahu ja ma teaksin, et raha mis ma teenin on ka päriselt minu oma.
Nagu te võite arvata, siis uue töökoha otsimine ei ole ka just kõige meelierutavam mõte. Ma olen väsinud sellest ringi kõmpimisest ja küsimisest ja kuskile ei võeta serveriteks kohe. Peab ikkagi väga joppama selle jaoks.
Mõtlesin isegi korraks, et kahju, et ma mees pole:P Sest poisid saavad siin restodes töötada busseritena - koristavad laudu ja kannavad nõusid jne. Aga selleks on füüsilist jõudu vaja palju ja tüdrukuid busseriteks üldjuhul ei võeta.
Niisiis, arvatavasti ikkagi otsime veidike veel - baaris saaks ka päriiis palju tippi, aga mul pole baaris töötamise kogemust.

Praegu olen siis kahes kohas tööl - Taormina Sitsiilia Restoranis ja Abercrombie & Fitchis. Eile olin mõlemas kohas - hommikul 10-15 Taormina ja 16-21 Abercrombie. Niimoodi oli ikka päriiis väsitav. See keskus, kus Abercrombie on, asub Waikikist natuke väljas, niiet üritasin sinna joosta. Palav oli, nii palav.
Lõppkokkuvõttes oli 10 tundi jalgade peal töötada isegi mitte nii hull, kui ma ette kujutasin. Aga kui õhtul Abercrombies lõpetasin, siis olid jalad samal ajal täiesti tuimad ja hästiiii valusad. Niiet otsustasin, et ei hakka 2 dollarit bussisõidu peale raiskama, vaid kõnnin koju. Lonkasin poodi ja ostsin endale banaani ja mu lemmikmaiustust - Peanutbuttercupi. Ehk siis maapähklivõi šokolaadis. Ja lonkasin Roberti ja Heleni juurde nende ärasaatmispeole.
Nimelt sõidavad nad Hawaiilt ära hoopis San Diegosse ja proovivad seal õnne. Vastikudvastikud, jätavad meid maha. Aga samas, kui mul oleks praegu piisavalt raha, siis oleksin hoopis Heleniga New Yorki sõitnud. Sest niikuinii pean sealtkaudu koju tulema ja Hawaii on saar ja jääb saareks ja hea meelega oleksin kuskil mujal ka mõnda aega.
Aga...see selleks. Natuke ainult unistasin üks õhtu, et New Yorgis sajaksid mulle tööpakkumised kaela nagu rahe ja dollareid jagataks tänaval niisama.
Peol olin päris tuim ja rääkisin niisama juttu kuni selle hetkeni kui kohale saabusid 4 hiiglasuurt pitsat, mille kamp eestlasi 10 minutiga nahka pistis. Istusime kõik ringis, keegi juttu ei rääkinud, vaid matsutasid pitsat näost sisse.

Mõned päevad tagasi leidsime hommikul meie maja garaazi alt/kõrvalt ühe teadvusetu tüdruku. Umbes sama vana kui meie, tal oli korralik kleit seljas ja kott üle õla ja poekott kõrval. Alguses arvasime, et ta on garaazikatuselt alla kukkunud, aga tal polnud ühtegi marrastust ega kukkumismärki keha peal. Tema oli all maa peal ja meie vaatasime teda ülevalt parklast ehk garaaazi katuselt. Tegime kindlaks, et ta ikka hingab ja siis helistasime 911. See oli nagu filmihetk, kui ma ütlesin Krõõdale, et kuule - nüüd peab helistama...911! Kohale tuli alguses tuletõrje ja siis 2 politseiautot ja 1 kiirabi. Ikka Ameerikale kohaselt - kõike suurtes kogustes. Juhatasime nad tüdruku juurde, aga ise ei tahtnud sinna vaatama jääda.
Praegu ma kirjeldan seda teile üsna tuimalt, aga tegelikult võite ette kujuta, milline paanika meil oli. Mõtlesime kõik kõige hullemad variandid peas läbi ja värisesime ja kartsime väga. Ja siis tuli välja, et tüdrukul ei olnud aluspesu jalas ehk siis üks meie suurimaid hirme tundus üsna tõenäoline. Aga me ei saanudki midagi rohkem teada, niiet arvasime ise, et ta vägistati ära.
Ütleme nii, et vägakoheüldsemitte ei taha, et leiaksid oma maja kõrvalt seksuaalselt ärakasutatud tüdruku.
Pärastpoole ootasin bussipeatuses bussi ja minust läks mööda see sama tüdruk!! Tundus, et ta oli siiski mingeid aineid tarbinud, sest ta silmad käisid peas ringi ja ta ei saanud üldse aru kus ta on ja kes ta on. Arvasime, et kui ta oleks seksuaalselt ärakasutatud, siis teda poleks nii kiiresti tänaval lastud. Ju ta siis ise mingeid aineid tarbis ja no siis ei või enam teada, kuhu ta oma pesu kaotas ja miks. Ja kas ta ikka kaotas.
Igatahes hoiame nüüd rohkem kokku kui enne ja hoiame pimedatelt tänavatelst eemale ja ei luba Anna-Marial õhtuti üksi jooksmas käia.

Nii. Nüüd ma ei tea enam millest kirjutada. Ma olen nüüd nii palju tööl, et rohkem väga ei toimugi midagi. Ikka aeg-ajalt istume mingi kambaga kas meie või kellegi teise basseini ääres õhtuti. Või siis on mingid muud olemised. Ahjaa...1-dollari kinos käisin ka Roberti ja Anna-Mariaga. Seal näidatakse paar kuud vanu filme ühe dollari eest. Vaatasime liiiiga romantilist filmi Ashtoni ja Cameron Diazega:)

Nüüd ma lõpetan. Mul on hommik kell 10:16 ja lähen enne tööd basseini äärde päevitama. Kui nii palju tööl käia, siis ei ole enam aega pruun ka olla:(
Ahjaaa...varsti tuleb esimene palgapäev! - esmaspäeval Taormina palk ja reedel Abercrombie palk - siis peame korteriüüri ära maksma ja pool palka ongi läinud:D

AGA, siin on midagi meile kõigile - ärge unustage et elu on ilus!