Nii ongi.

Minu päevad mööduvad töötades ja päevitades. Ausalt öeldes väga peol ei jaksa ja ei taha käia ka. Juua üldse ei taha ja selle peale raha kulutada tundub mõttetu. Mõnusad olemised siin ja seal meeldivad mulle aga üliväga. Üldjuhul olen surmväsinud, kui töölt koju jõuan ja jalad löövad seismisest tuld. Aga siiski siiski jaksan vahel ennast kodust välja vedada ja välja minna. Neljapäeva õhtul käisime Taormina töökaaslastega veinibaaris. Hästi euroopalik, õdus ja kodune koht. Ja seal on tõesti head veini, mitte mingit USA halba kraami. Istusime seltkonnaga seal, sõime ja jõime ja nautisime. Muidugi kaasnevad nii väikese töötajaskonnaga paratamatult ka intriigid ja kuulujutud ja keerulissegased suhted, aga mul on õnnestunud nendest kõrvale hoida. Arvatavasti selletõttu, et jääme siia nii väikeseks ajaks, et neil pole meie kohta veel midagi rääkida. Aa...täna oli töö juures kuulujutt, et mina arvan, et ma olen paks. No tere hommikust, ma rääkisin ainult, et ei taha USAs olles juurde võtta nagu mitmete eestlastega juhtunud on. Saate nüüd ise ka aru, kuidas seal need jutud tekivad ja levivad. Aga mul on nii armsad töökaslased, et ma olen kohe uhke! Töö juures aeg tõesti lendab ja eriti võrreldes Abercrombiega, kus 5 tundi passimist jalgadel ikka venib ja venib ja venib.

Eile käisin esimest korda surfamas ka. Teate, vaatasin praegu õigekeelsussõnaraamatust järgi, et on lubatud öelda nii surfama kui surfima. Niiet nüüd ma ei pea enam pead murdma, kuidas õigesti kirjutada:) Laenutasime 7 dollari eest tunniks ajaks lauad, sest alguses kauem ei jaksagi. Kõndisime oma laudadega 7kesi laenutusest surfajate randa ja viskasime lauad vette. Heidsime ise kõhuli peale ja hakkasime sügavasse sõudma. Mul läks see sõudmine väga vaevaliselt ja suutsin juba uskuma hakata, et olen lihtsalt tunduvalt nõrgem kui teised, kui avastasin, et olen lihtsalt rumalam kui teised:) Nimelt tasub laua peal kõhutades niimoodi sõuda, et laua nina oleks ikka veest väljas, mitte vee all. Pärast seda avastust jõudsin teistele kiirelt järgi.
Piisavalt sügavasse jõudnud, keerasime lauaninad ranna poole ja hakkasime laineid ootama. Nii mõnus tunne on see, kui hakkad enne lainet hästi tugevalt ja kiirelt kätega sõudma ja siis laine tabab sind ja sa libised laineharjal mitukümmend meetrit edasi. Püsti ajada ma ennast veel ei julgenud ja lainetunnetust ka nii hästi kätte veel ei saanud. Aga ma tahan veel!!
Täna on puusad ja rinnakorv (!!??) täiesti valusad ja sinised. Aga tunne on endiselt hea.
Ahjaa...profid said seal lained ikka päris korralikult kätte ja pidin mitu korda neile ette või alla jääma. Ühel hetkel sõitis metsiku kiirusega minu poole üks ülisuur mees ülivõimasl laual ja kui mind nägi siis kergitas ainult kelmikalt lauaotsa ja tõstis selle mänglevad kergusega üle mu pea. Pea jäi terveks, aga süda pidi peaaegu seisma jääma. Ise naeratas ta mulle väga võidukalt ja uhkelt, niiet mul ei jäänud muud üle kui vastu naeratada.

Vot, aga mina hakkan nüüd Seksi ja linna filmi vaatama.
Paid ja päikes, mina olen õnnelik!