Aloha!

Kõigepealt andke andeks, et ma teid natukeseks hooletusse jätnud olen. Üritasin küll mitu korda kirjutama hakata, aga kogu aeg segas mingi asi vahele ja siis vahepeal olin juba päris pika postituse ära kirjutanud, kui nett ära kadus ja minu kirjutise asemele tuli ekraanile kiri: Server not found. Nojah...tegi kurvaks küll korraks:)
Aga nüüd olen jälle teiega!
See nädal on olnud päris korralik töönädal - Taorminas töötasin 35 tundi ja Abercrombies 15 tundi. Homme lähen Abecrombiesse shoppama - ostan endale pusa või kampsuni, sest seal on niii külm töötada. Aevastan kogu aeg ja selja- ja kaelalihased valutavad kogu aeg. Nii väga tahaks, et keegi masseeriks, aga keegi siin väga ei taha mind masseerida, vaid nõuavad kogu aeg minu käest massaaži. Ma ka ju ei oska, aga mulle meeldib massaži teha:) Peaks ikkagi rohkem selle füsioteraapia õppimise peale mõtlema.
Hea on see, et Taorminast saame niimoodi tippi, et ei pea igapäevaselt raha pärast muretsema, vaid saab ilusti süüa osta ja igapäevast nidinodi ja natuke saab kõrvale ka panna:)
Ükspäev vaatasime lennupiletite hindu New Yorki ja jäime kõik hästi kurvaks, sest lootsime, et saame max 300-400 dollariga NYsse, aga nüüd tundub, et läheb ikka 600-700 taala. Nii kallid on need piletid. Pidasime Siret ja Mari-Liisiga aru, et millal võiks lennata ja siis mõtlesime, et äkki 11. septembril on piletid odavamad, sest keegi väga ei taha ju siis lennata. Ja otsustasime, et kui piletid peaksid sel kuupäeval tõepoolest odavamad olema, siis lendame! Võibolla peame lennukis natuke palju veini jooma, et mitte karta, aga no...ma loodan, et keegi teist väga ebausklik ei ole. Ma ise üritan mitte olla!

Praegu on mu kojutulekuni 58 päeva. Niiet sellel nädalal saab kokku pool aega oldud. Kokku oli 104 päeva. Imelik, et alles pool aega, selline tunne, et olen siin nii kaua olnud ja varsti äkki juba on kojuminek. Aga tegelikult on veel tervel 2 kuud ees. Ma arvan, et septembri algus läheb hästi kähku, kuna siis on viimased päeva siin ja lähme New Yorki, mille jaoks üritan raha kokku hoida, et seal siis endale ilusaid asju osta!

Täna oli üle üsna pika aja jälle selline päev, kus mul tuli meelde, et ma olen Hawaii paradiisis! Siin Waikikis olles kipub see nii tavaliseks ja igavaks muutuma – kõrghooned ja palmid nende kõrval ja hästi palju inimesi ja turiste. Ei ole enam midagi erilist. Aga kui natukene nende kõrghoonete vahelt välja saan ja sõidan mööda mägedevahelisi teid ja peesitan natuke kaugemas rannas, siis tuleb jälle tõeline Hawaii tunne peale.

Nimelt käisin täna paari töökaaslasega Sandy Beachil. See on üks kuulsamaid randu siin, kus on nii suured ja võimsad lained, et seal on igal pool sildid, et ujumine on keelatud (mis muidugi ei takista mitte kedagi seal ujumast ja vesi on rahvast paksult täis). Ja rannavalve läheneb seal tihtipeale turistivälimusega inimestele, et neid hoiatada lainete eest ja keelitada neid vette mitte minema. Ütleme nii, et kui seal lainele valesti ette jääda, siis võid kaela nihestada ja halvemal juhul ka murda. Sest need lained paiskavad su nii valimatult ülepeakaela ja loobivad sind õhku ja siis jälle vastu ookeanipõhja, et see pole väga lõbus.

Niisiis, kutsus üks töökaaslane Conan meid Sandy Beachile, kus toimus tema õemehe Iraaki saatmise pidu. Jah tõesti, siin keerleb ka teema pidevalt ümber Iraagi – kes tuleb ja kes läheb ja kes on olnud. Ja tehakse ärasaatmispidusid ja tagasitulekupidusid ja see on siin üpriski tavaline nähtus. Niiet põhimõtteliselt võiks tänaval iga 5 inimese seast leida kellegi, kes on kas ise Iraagis käinud või kelle väga lähedane inimene on seal käinud.

Pidu nägi välja selline, et oli umbes 20 inimest ja hästi palju lapsi ja 2 suurt lauda täis toitu (hotdogid ja hamburgerid ja kana ja chipsid ja küpsised ja muffinid ja joogid ja igasugust kraami). Ja kõik ujusid ja lõid niisama lulli. Mina läksin sinna Anna-Maria ja ühe töökaaslase Johni ja tema eriti armsa ja ilusa jaapanlannast tüdrukuga. Kohalejõudes nägime seal veel Peterit, kes on ka meie töökaaslane. Käisime ujumas ja vaatasime, kuidas mehed ameerika jalgpalli mängisid ja rääksime juttu ja hästi mõnus oli. John ja tema ilus tüdruk läksid üsna varsti sõprade juurde ja mingi hetk sõitsid Anna-Maria ja Peter ka Waikikisse tagasi, et tööle minna, niiet jäin sinna üksi Conani ja tema sõprade-sugulastega. Kuna Conan seal oma sõpradega jutustas, siis istusin oma rannalina peal ja kuulasin muusikat (aitäh, Kallis, jällegiJ) ja mõtlesin Eesti peale ja teie kõigi peale ja selle peale, et te olete mulle kallid ja ma igatsen teid väga! Loodan, et luksusite kõik läbi uneJ

Ja aitäh, et te olete mulle kirjutanud ja endast ka märku andnud – nii tore on teie pikki kirju lugeda. Ja ma tean, et te ei jõua kogu aeg kirjutada ja vahel üldse ei tule kirjutamisest midagi välja, aga need, kes on südames, need on südames ja miski ei rebi neid sealt nii lihtsalt välja!

Nüüd siis olen kodus ja kirjutan teile ja ootan, et mu pikk poiss üles ärkaks, et ma saaksin talle tere hommikust öelda!:)

Ahjaa...me Anna-Mariaga jätame endast päris korraliku jälje siia Hawaiile. Nimelt tehakse meie Taormina restoranist reklaamklipp, mis hakkab jooksma hotellide lobbydes ekraanidel. Ja meie osaleme seal reklaamis – Anna-Maria peab minema mängudeidile lõunasööki sööma ja mina pean minema mängudeidile õhtusööki sööma. Ma ei tea küll, kellega ma õhtusööki söön, aga ma loodan, et mul lastakse siis mõned pärisampsud ka võtta!

Igatahes jääb reklaam hotellides jooksma ka siis, kui mina juba ammu teie juures tagasi olen!

Soojadkuumadpäikeselisedkallistused.

Pildid tänasest leiate allpool.

Mahalo!