Some people feel the rain. Others just get wet.

 

Sajab ja sajab ja sajab...aga olen selle pealkirjaks oleva tsitaadi omaks võtnud ja püüan vihma mitte kiruda, vaid nautida! Vihm on omamoodi meeleolulooja ju :) Ja lisaks meeldib mulle väga Araabia vanasõna: Sunshine all the time makes a desert. Kogu aeg ei saa ju päike paista :) Eelnev ja pealkirjaks olev tsitaat sobivad hästi kogu möödunud nädalat iseloomustama. Sel nädalal on päris palju raskuseid ja mõtlemisainet olnud, aga kokkuvõttes on need kujunenud ja kujunemas positiivseks.

Ma ei osanud oodata, et selleaastane kuu aega kehatajuteraapia õpinguid nii intensiivseks võib kujuneda. Käsil on suur protsessimine iseenda ja teistega. Ma ei teagi, kust seda kirjeldamist alustada ja kuidas kõike kokku võtta...proovin lühidalt teha :) Niisiis...sellel nädalal tegime väga palju floorworki ja tööd iseendaga. Meie kursust käib iga nädal koolis jälgimas päris mitmeid BBATi terapeute ning sellel nädalal oli ka Marin Eestist siin. Marin on mind ja Eeva-Liisat aasta jooksul korduvalt toetanud ja boostinud, sellest on väga suur abi olnud! Ja siin olles läks samamoodi, saime temalt vajalikku ja põnevat tagasisidet selle kohta, mille kallal peaksime iseendaga tööd tegema ja see vallandas meis mõlemas Eeva-Liisaga teatud mõtteprotsessid. Minu mõtteprotsessid läksid päris laiaks ja hulluks nii, et kolmapäeva õhtul ja neljapäeval olin natuke rivist väljas. Sain kogeda seda tõelist kehatajuteraapia protsessi - oma füüsilise keha kasutamise jälgimine võib vallandada rea emotsioone, mõtteid ja seoseid ning tuua uusi arusaamu iseenda kohta. Igaljuhul tundsin, kuidas toimuv tuleb pikas perspektiivis kindlasti kasuks ja lihtsalt lasin sellel juhtuda. Ilmselt on mul vaja veidi üksiolemise aega, et need mõtted ja tunded rohkem paika setiksid, praegu on ju kommuunielu kogu aeg ja iseendaga aega veeta väga ei saa.

Reedel hakkasime valmistuma järgmise nädala teisipäeval, kolmapäeval ja neljapäeval toimuvateks eksamiteks. Iga päev toimub üks osa eksamist: teooria ettekanne, oma uurimistöö esitlus ja liikumiste juhendamine. Hinnatakse küll individuaalselt, ent kogu ettevalmistav protsess toimub grupitööna. Siin sain kohe uue emotsionaalse laksu - kuidagi juhtus nii, et minu grupp kohe üldse grupina toimida ei taha. Ma väga pikalt ei hakka seda ümber jutustama, aga...kokkuvõtvalt on grupp, kellega peaksime eelkõige arutama, arutlema ja teemasid puurima, selline, et pooled on vait (natuke keeleprobleemide ja natuke ka mingite muude probleemide tõttu), üks tüdruk on emotsionaalselt üsna ebastabiilne oma olekus ja ütlemistes ja siis olen mina (kes ma olen ka omamoodi kiiksudega nagu te teate). Aga vähemalt ma püüan kõigest väest seda gruppi toimima panna, et vähegi toimuks mingi arutelu ja grupitöö. Reedel pidin selleks kogu aeg nii palju pingutama ja vestlust vedama, et hoidsin juba pisaraid tagasi ja kuidagigi oma tuju üleval (et ka mitte ebastabiilseks muutuda :D ). Seda olukorda on keeruline kirja panna, aga mul on väga hea meel, et Eeva-Liisa on seal minuga ja teab neid inimesi ning näeb samamoodi, kuidas see kooslus lihtsalt ei toimi. Saan temaga kõike arutada ja reedel sain ka oma emotsioone välja filtreerida - ehk siis tegime sellel teemal palju lolli nalja ja ma urisesin pärast kodus salaja kogu oma grupi peale! Hakkas parem küll! Aga nii nagu selle postituse pealkiri ütleb, siis tuleb ka vihma tunnetama õppida (mitte lihtsalt märjaks saada ja vinguda).

Koolis on siis sellised lood, olemegi kogu nädalavahetuse peamiselt eksamiteks valmistunud ja vähem funninud. Tegelikult reedel ikka funnisime korralikult. Bergenisse jõudsid mu töökaaslane Tiina ja tema sõbranna Sirje nii, et saime pärast kooli nendega linnas kokku, dringitasime natuke ja jutustasime maast ja ilmast. Nad tõid meile niiiiiii palju magusat, et mine hulluks ja mine kasvõi paksuks. Seda viimast prooviks siiski vältida! Pärast nendega dringitamist tulime koju ja Berge oli nõus meile ühe oma veinidest avama (ta ju ise ei tarbi peaaegu üldse alkoholi). Aga meiega ülinatukene siiski veinitas ja tuli ka avameelitsemise puhang peale. Rääkisime siis Bergega esimest korda armastusest ja julgesime küsida, miks ta vallaline on. Tuli välja, et ta on selle üle ikka väga õnnetu ja otsib ja ootab kaaslast eluks. Aga paraku on siiani läinud niimoodi, et need, kes talle meeldivad, nendele tema ei meeldi ja vastupidi. Elu, eksole...Lisaks ütles ta välja, et talle pole ka head välimust antud ja seetõttu on tema enesekindlus üsna madal ja ta pole ka ammu deitinud ega üheski lühemas suhtes olnud (mis poleks eluarmastus, aga oleks midagigi). Igatahes soovitasime tal lõpuks Tinderit proovida, mis on sihuke uus pop tutvumisapp. Aga nii palju, kui meie teame rääkida, siis pidavat töötama :) Vähemalt kohtaks ta niimoodi uusi inimesi ja saaks suhtlemist harjutada. Meie arust on ta nii siiras ja heatahtlik inimene, et see õige naine lihtsalt peab ta ellu tulema!
Õhtu lõppes meil 2-tunnise youtube'i diskoga elutoas, mis oli pärast stressirohket nädalat lihtsalt eluliselt vajalik enda väljaelamiseks. Mul on terve ülejäänud nädalavahetuse selja- ja kaelalihased veidratest dancemove'idest valutanud - järelikult oli väga hea disko :)

Täna käisid Tiina ja Sirje meie juures riisiputru söömas, Berge on mind välja koolitanud, kuidas seda õigesti valmistada. See oli peaproov järgmiseks nädalavahetuseks, kui külla saabuvad mu ema ja Jolanta. Emale peab ikka tippkokakunsti näitama ju!

Ahjaa - filmidest pean ka ikka rääkima ju. See nädal on olnud joonisfilmide nädal - oleme vaadanud Frozenit (ma tahan seda jõulude ajal kindlasti uuesti vaadata, nii armas film!), Rise of the Guardiansi, lohetaltsutamise filme ja minioneid :)
Ja sportlikest saavutustest peab ka rääkima - täna hommikul jooksime vihma ja tuule käes peaaegu 5 kilomeetrit! Eestis ma ei läheks toast väljagi sellise ilmaga :D BBAT on hingamisega ikka imesid teinud, et nii palju joosta suudan!

Hakkan nüüd edasi eksamiks valmistama ja mõtlen, et järgmine nädal peab tulema hea, sest:

:) mulle meeldib, et Sa mu blogi loed! Aitäh :)