Koolis on väga-väga põnev ja palju asjalikum, kui eelmisel aastal, kui kogu kehataju teema meie endi jaoks veel võõras oli. Kuna nüüd on enamus kursusest seda teraapiat juba kliiniliselt praktiseerinud, saame palju paremini aru, millest õppejõud räägivad ja mida ise floorworki tundides teeme. Floorwork on praktiline osa, kui ise harjutusi ja põhimõtteid praktiseerime ja oma liigutuskvaliteeti arendame. Mulle tundub, et kogu kursus tegi esmaspäevast reedeni läbi suuuure arenguhüppe ja mulle väga meeldis olla osa sellest. Eelmisel aastal olime kõik mingil määral skeptilised ja olen ju ise ka selle aasta jooksul mitu korda mõelnud, et kas see ikka töötab ja milleks üldse see õppimine ja selline kaugõppevorm. Aga nüüd on nädalaga väga korralikult meelde tuletatud, miks ma just seda valdkonda õppida tahan ja nendesse põhimõtetesse usun. Saan ka aru, et see, mida olen aasta jooksul patsientidega teinud, on olnud üsna algeline, kuna minu enda võimekus ei ole kõrgemale küündinud (loodan, et mõni patsient seda blogi lugema ei juhtu :D). Eks see ole ka ootuspärane, kuna ma alles õpin ja polegi ju veel kvalifikatsiooniga kehatajuterapeut...aga saan ka aru, et see protsess jääbki kestma ja ilmselt lõputult. Mulle meeldib see põhimõte, et teisele inimesel teraapia läbiviimiseks pead pidevalt ennast arendama, sest saan teist juhendada maksimaalselt nii kaugele, kui ise parasjagu olen. Järele mõeldes tundub see nii loogiline ja mingil määral on ka veider, et mitmete teraapialiikide puhul sellist põhimõtet ei järgita. Olen pidanud selle nädal jooksul palju juurdlema iseenda tugevate ja nõrkade külgede üle ning vaatama ka peeglisse, nii rõõmu kui valuga. Aga kasvamine ja areng on nii intensiivne protsess, et vahepeal peab ka mõni raskem hetk olema.
Igatahes...ma rõõmuga filosofeerin teiega nendel teemadel siis, kui tagasi jõuan ja kõige parema meelega ikka silmast silma :)
Kohv ja tee on koolis tasuta muide :)
Aga sellel nädalal oli lisaks koolile veel palju rõõme varuks. Terve nädala oli taevas sinine ja paistis päike! Õppejõud naljatlesid, et kas teate, et meil on keeles isegi olemas selline sõna nagu päike, kuigi teda kunagi näha pole. Aga sellel nädalal oli kohe tõega palju!
Kolmapäeval ronisime Eeva-Liisaga Bergeni kõige populaarsema mäe otsa. Fløyen on 425 meetrit kõrge ja kahjuks unustasin sammulugeja sisse lülitada, et teada saada, kui palju me reaalselt maha kõndisime. Samme oli palju ja naeru veel rohkem. Eriti siis, kui Eeva-Liisa otsustas mäesukeldumist proovida...see juhtus allatulekul, kui ta järsku mu kõrvalt lihtsalt kadunud oli ja siis väga kärmelt jälle püsti hüppas. Õnneks oli õnnelik õnnetus :) Mägi ise on Bergeni linnamägi, mille tippu viivad asfalt- või kruusateed ja kõik on väga tsiviliseeritud. Norrakad on ikka supersportlikud, seal jooksis tõesti sadu inimesi üles ja alla. Meie jaoks on müstika, kuidas nad jaksavad, sest kalded on päris võimsad. Tõesti vastik rahvus, nad on harukordselt ilusad, rikkad ja sportlikud :)
Selle kollase maja rõdul päikeselaigus tahaks kohvitada, palun!
Pildistasime salaja kohalikke ilusaid tüdrukuid. Ilusaid mehi ei julgenud pildistada.
Leidsin lõpuks ka ühe trolli metsast!
Neljapäeval oli meil aga hoopis teistmoodi õhtu. Käisime Bergeni sümfooniaorkestri 250. juubelile pühendatud kontserdil. Midagi nii pidulikku polnud me Bergenis veel teinud nii, et elevus oli sees ja natuke tundsime ka, et olime underdressed selle sündmuse jaoks, kuna eakamad muusikaaustajad nägid tõesti äärmiselt korrektsed ja kenad välja oma kostüümides. Kontsert ise koosnes seinast-seina teostest. Üks väga kaasaegne teos koosnes peamiselt sellest, et viiulimängijad puhusid oma viiulite sisse ja kontrabassimängijad vehkisid tuule vihisedes poognatega läbi õhu. Muidugi mängiti ka jupikest Peer Gyndist, sest kuidas Norras ikka teisiti saaks. Suurim üllatus ja ilu kõrvadele oli pianist Håvard Gimse, kes esitas 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses elanud helilooja Eyvind Alnæsi klaverikontserti (kirjutan siia üles, siis on endal ka tulevikus kuskilt järgi vaadata, mis see täpsemalt oli). See romantismi stiilis klaverikontsert oli täiesti silmad kinni muusika sisse minemise meistriteos :)
Eile tegime rahuliku reede, et puhata. Berge üllatas küll hommikul, et tema on külla kutsunud oma sõbra, kes on parim kizomba tantsustiili õpetaja Bergenis ja hakkab meid tantsima õpetama. Berge tutvustas meile kizomba stiili ühel õhtul youtube'i videote kaudu ja meile väga meeldis... aga kuna ta meile tantsutundide osas mingit valikuvõimalust ei andnud ja mina olen veendunud, et ma olen paaristantsus väga kehv, siis me andsime talle pehmelt korvi seekord. Kizomba on ka väga intiimne nii, et ma eelistaks seda õppida kellegi võõraga ja tantsusaalis. Berge solvus korraks, aga sai sellest ruttu üle ja tema sõber tuli õhtul hoopis niisama külla juttu ajama ja tacosid sööma. Sõber oli väga omamoodi tegelane, Rootsist pärit, töötab abiõena ja silma jäid tema roosa telefon, litritega kott ning lisaks rääkis ta Eeva-Liisale, milliseid meigitooteid kasutab. Ja ta on abielus...naisega. Nende suhtes pidigi naine olema see maskuliinne pool. Aga ta oli väga põnev jutukaaslane ja on mitu aastat tahtnud Vormsi saart külastada. Kui me oleksime siin elutoas tantsima hakanud, oleks see võinud küll üks veider kombo olla :D
Seiklused to be continued :)
1 comment:
Palun hoia päikest kinni, et ta veel see nädal kohal oleks... Palun!
Post a Comment