Mõned mõtted, kui koduni on jäänud 17 päeva.

Nii...see nädal on juba jälle lõppemas. Ja järgmine nädal ongi mu viimane täistöönädal:) Kuigi juba olen graafikus vähem, sest meil on veel üks uus hostess, keda 2 päeva treeninud olen. Ta on hästi armas tüdruk, kelle nimi on Tina. Kõik on rõõmsad, et ei pea uut nime pähe taguma, vaid lihtsalt asendavad M-i T-ga - from Minna to Tina:)
Abercrombie viimane tööpäev oli mul see kolmapäev ja no nii hea oli sealt ära tulla teades, et ei pea enam seal töötama. Poes töötamine on ikka väga igav ja ma ei mõista, kuidas mõned USA noored unistavad, et saaks ainult Abercrombie & Fitchi poes töötada. No tõesti...maailma kõige igavam töö. Pean sinna siiski veel korra tagasi minema, et oma palgatsekk ära tuua.
Niisiis on mul tuleval nädalal suisa 3 täiesti vaba päeva ja 2 poolikut päeva ja 2 täispikka 10-tunnist tööpäeva. Ma olen rahul...saan veel rannas käia ja puhata ja nautida siin olemist.
Viimasel ajal on vist peaaegu tervel meie korteril selline kurblik rahutus tekkinud. Kõik ootavad juba väga New Yorki ja kojuminemist, mis tundub nii lähedal, aga samas on sinna veel jupp aega. Samas mõtlesime täna Epu, Krõõda ja Mari-Liisiga kui imelik tunne võib olla lennukis istuda, kui see õhku tõuseb ja vaadata all ilutsevat Hawaiid mõeldes, et millal ma siia tagasi tulen ja kas üldse. See koht ja meie korter on ikkagi koduks saanud ja selle kommuunieluga oleme ka kõik üllatavalt harjunud ja rahul. Näiteks eile õhtul oli esimest korda selle 3 kuu jooksul õhtul ihuüksi kodus ja läksin üksi voodisse tuduma. Teised olid läinud Makapu randa ööbima, et veel viimast korda öist rannavaikust nautida. Mina ei saanud minna, kuna viimane buss läks 18.45, aga mul lõppes töö kell 22 ja hääletada ma üksi ei taha. Niisiis olin üksi kodus ja kuidagi kurb oli isegi üksi voodisse minna teades, et öösel ei tule keegi peolt ja ei sädista oma seiklustest.
Samas no kui ma jõuan Eestisse ja magan oma voodis ja saan hommikukohvi nautida koos emme-issiga ja olen Tartus ja saan hommikukohvi nautida koos Peetriga või Kärdi-Märdiga, siis ma olen kindel, et seda kommuuniigatsust enam peale ei tule.
Aga ma arvan, et me kõik tuleme siia ühel hetkel tagasi...näiteks mesinädalaltele või perereisile, et siis oma armsatele näidata, kuidas kõik oli ja kus elasime ja töötasime ja veetsime ühe ägedama suve, mis siiani olnud on.
Epp ja Krõõt sõidavad juba teisipäeval ära New Yorki, niiet neil on eriti imelik tunne peal juba. See on nii imelik segu kurbusest ja rõõmust ja ootusärevusest, et seda polegi võimalik kirjeldada, aga ma tean, et paljud teist teavad, mis tunne see on kui tuled peale pikka eemalolekut koju, jättes samas maha oma elu kuskil mujal. Niiet ma väga ei peagi seda tunnet kirjeldama.
Käisime täna Epu, Krõõda ja Mari-Liisiga Taorminas lõunat söömas, et nad ka ikka saaksid meie maitsvaid pastasid proovida. Mõnus oli ja kõht oli pärast niiii täis, et mine hulluks. Ja mu töökaaslased olid kõik niiii änksi täis mu ilusat sõbrannade pärast, et mine hulluks.

Mind kummitab üks mõte ja see on nii hea...Liisu küsis mult, mis kooki ma tahan, kui 17. septembril koju jõuan...appikene, see saab ülihea olema. Olla oma inimestega oma riigis ja süüa oma õe tehtud kooki:)

Ma olen õnnelik ja kõik, mis nüüd tuleb teeb mind veel õnnelikumaks:)

Musid.