Maaelu

Mul on juba pikka aega tuju jälle blogi kirjutada, aga kuna igapäevaselt pole elu nii põnev, siis olen lõbustanud ennast paari uue lemmikloo postitamisega. Aga nüüd elan nii mõnusat ja päikselist maaelu, et lihtsalt pean seda jäädvustama!
Niisiis, alates 1. juulist olen suvitanud meie pere ilusas ja mõnusas maakodus Noa-Rootsis. Praegu koos ema ja isaga, varsti liituvad ka Liisu pudinad ja Lauri pudinad ja ühel hetkel peaks siin kohe terve segasumma suvila olema, kui Johanna 6-kuune sünnipäev on.

Reede õhtul Noa-Rootsi jõudes tegime endale mõnus olemise aias. Sõime saiakesi ja maasikaid, jõime veini. No niiii ilus ja rahulik oli olla. Päike loojus, heinamaa värvus roosakaslillaks, hästi soe oli. Mmmm, maaidüll:)


Laupäeval oli kohe rannailm, mille üle mina ja isa väga rõõmustasime ja otsutasime Roosta randa minna. Rannaskäigu tegi eriti põnevaks see, et sellest aastast on meil siin roller, niiet läksimegi rolleriga. Oooh, see oli kõige suvisem tunne üldse, pakkisin rannaasjad kotti, panin kleidi selga ja hakkasime sõitma. Niii soe oli väljas ja sõit oli hea ja jahutav. Roostas parkisime rolleri ära ja siis parkisime ennast kuumale liivale. Rahvast oli päris palju, laupäev ikkagi. Vesi oli prrr...päris külm, aga kuna õhk oli umbes 30, siis see umbes 18 kraadi kanti vesi oli päris hea ja jahutav. Käisin iga poole tunni tagant ennast jahutamas. Õhtupoole avastasin üllatuseks, et olin õlad ja ülaselja natuke ära põletanud, punane ja valus oli. Aga niiiiiiiii mõnus, suve esimene rannaskäik ja esimesed suplused.

Alates pühapäevast olen iga päev hommikul kähku nari otsast alla hüpanud ja rulood eest tõmmanud, lootes rannailma näha, aga iga päev on ainult pettumus:( Pilved, pilved, pilved...
Aga pühapäeval tõlkisin hommikupoole. Pärastlõunal käisime emaga metsamaasikaid korjamas. Panime pikad riided, lasime ennast sääsetõrjevaendiga üle, mütsid-kapuutsid pähe ja minek. Metsas oli niiiiii palju sääski, esimesed 10 minutit ma ainult vingusin. Kärbestele meeldib millegipärast näkku lennata ja kõik satikad olid parves ümber. Õuduuus kuubis. Õnneks ema kannatas mu vingumise ära ja üritasime võimalikult kiiresti korjata. Saime mõlemad natuke alla kopsikutäie mammusid. Pärast oli küll väga uhke tunne. Õnneks ootas meid kodus pühapäevasaun. Niiii mõnus oli, kuigi mu põlenud selg natuke protesteeris. Leilitamiste vahepeal oli isa meile punase veini klaasid valmis pannud, niiet istusime sauna terrassil ja nautisime veini. Ja saunast tulles oli ikka idülli tipp: jalutasin oma punase veini klaasiga mööda õue, isa lamas päikese käes võrkkiiges ja järsku sõitsid mööda põldu kaks ratsutajat imeilusate hobustega. Mmmm, õhtupäike oli nagu kirss tordi peale sellele kõigele. Ja muidugi toas ootavad soojad kohupiimasaiad. Mida veel elult tahta?:)

Esmaspäeval ehk eile ei olnud jälle rannailma. Kuidas ma niimoodi oma eesmärgi täidetud saan, tahan šokolaadiks saada ju:) Aga seevastu oli koogipäev. Nagu tõeline maalaps, kaunistasin koogi lilledega ära. Olin päev enne käinud jooksmas ja korjanud suuuure kimbu karikakraid, ema otsis veel peenrast ühe kelluka ja voila. Oligi armastab-ei-armasta-kook valmis:) Ja niiii maitsev oli ka veel, suviselt sidrunine:)

Ja siiis tänane päev, selle kirjutamist ma olen eriti oodanud. Täna hommikul käisime ratsutamas!!!! Ma olen niii kaua tahtnud hobustega sõbraks saada ja proovida seljas istuda ja natuke jalutada ja unistanud, kuidas mööda aasa galoppi lasen. VÄhemalt pooled unistused läksid küll täna täide:)Läksime kell 10 hommikul saime tuttavaks Britta ja Rabatiga ning nende omaniku Eevaga. Britta ja Rabat juba ootasid meid, sadulad seljas ja rakmed peas. Ronisime neile selga ja sõit mööda hoovi võis alata. Esimesed hetked olid natuke kõhedad, ikkagi päris kõrgel hobuse seljas ja pole ju harjunud tema keha liigutuste ja tempoga. Aga see on ikkagi väga tõsi, et hobuse kõnd on inimese kõnnile väga sarnane ja sellepärast teda ju terapeutilistel eesmärkidel kasutataksegi...paari minutiga unustasin selle ebamugavuse ja hakkasin lihsalt nautima. Katsetasin tema suunamist ja peatamist ja vaikselt hakkas asi käppa tulema. Kuna me veel traavi ei julgenud katsetada, siis otsustasime, et teeme väikese metsa-aasa ringi, et ikka korralik tunnetus kätte saada. Läksime siis rahulikult, päike paistis, hobuse kabjad klõbisesid kivide peal, mis põllu peal olid. Niiii hea tunne oli. Otsustasime ka oma koduhoovi tulla, et siin pilti teha. Alguses hobused natuke tõrkusid, sest võõras keskkond, aga siis ikkagi leebusid ja kuulasid sõna. Meie naabrid läksid täiesti änksi täis, jooksid tuhinal meie hoovi poole ja tegid veel pilti meist. Kui tihti sul ikka naabrihoovis hobused on:) Ja siis läksimegi tagasi hobuste koduhoovi ja Eeva pani neile valjad pähe ning viis karjamaale. Järgmisel korral tahame traavi ka proovida, aga esimese korra jaoks oli see kõik niiii ideaalne ja ühtegi liiga hirmsat hetke ei olnud:)
Täna pärastlõunal käisime veel autoga Pürksis ja Söderby sadamas. Isa leidis endale saeveski, kus ta palgid pooleks saetakse, et magamislavatsit ehitada. Ema sai lilletalust endale uusi püsililli. Ja mina sain suure mangumise peame Söderby sadamasse minna, kus tuli välja, et pole eriti midagi vaadata. Aga emast ja isast see eest sain armsaid pilte:)

Vot niimoodi me siin elame praegu. Ja ma ikka vägaväga hoian pöidlaid pihus, et homme mind rannailm tervitaks:)